22. jaan Enesearendamise okkaline tee Kadi Kütt
Vahel tundub, et mida rohkem ma ennast tundma õpin, seda vähem ma tean. Nii suudan end aeg-ajalt oma mõtete või käitumisega üsna ebameeldivalt üllatada ja see muudab mind kurvaks või nõutuks (no vahel ka päris vihaseks). Teinekord on nii, et tean ju küll, aga ei kasuta, sest hoian harjumustest kinni või napib nii vajalikku enesedistsipliini. Mõnikord olen enese uurimise käigus saanud teada midagi sellist, mis kõigutab tuntavalt mu sisemist tasakaalu ja lööb mõra mu eneseusku.
Enesearendamine ongi meie elu eesmärk (O. Wilde)
Kui ma tahan olla tubli palgatöötaja,
siis pean olema kuulekam ja kohusetundlikum. Kui tahan läbi lüüa ettevõtjana, pean
valdama turundusnippe, olema julgem ja loovam. Emana tuleb mul endale ikka ja
jälle meelde tuletada, et pean olema kannatlikum ja usaldavam. Lühidalt, mul
tuleks vabaneda vanast Minast ja saada uueks ja paremaks inimeseks.
Õnneks on siin terve hulk abilisi: internetist on võimalik leida nii juhtnööre eesmärkide-unistuste kirjapanekuks, praktilisi töölehti tegevusplaani koostamiseks, kui harjutusi parema Mina visualiseerimiseks. Raamatupoodide enesearendamise sektsiooni riiulid on lookas, toimuvad messid, konverentsid ja õpitoad. Aga minu eesmärk pole kedagi enesearendamisele kutsuda (sest see peaks tänapäeval ikka üsna iseenesest mõistetav olema?), vaid kirjutada raskustest, mis sel teel ees seisavad. Sest küllap ma pideva õppijana juba tean :-).
Olgem ausad – teadmised ei anna rahu, vaid suurendavad segadust
Kui oled nagu mina palju aastaid õppinud, lugematul hulgal loenguid kuulanud ja suure kuhja raamatuid läbi lugenud, siis võiksid end rahulikuna tunda, sest saadud teadmised annavad tulevikuks kindlustunde ning aitavad endast ja maailmast aru saada. Aga võta näpust! Teadmised, mis peaks rahu andma, suurendavad sageli hoopis segadust ning panevad endas, oma võimetes ja hakkamasaamises kahtlema. Sest kogutud teadmised käivad üksteisele vastu, on pinnapealsed või arusaamatud. Ja vahel ei mahu uued teadmised sugugi su senisesse maailmapilti.
Mind on aidanud siin mõistmine, et täielikku selgust ei olegi olemas, kõik on suhteline ja moodustab vaid osa tervikust. Igaühel on oma tõde, oma uskumused ja väärtused. Pealegi, ma ei pea kõigest aru saama, sest maailmas ongi väga palju seletamatut. Ja see teeb minu meelest maailma põnevaks, õpetab imestama ja olema uudishimulik. Ja kasvatab alandlikkust ja aukartust elu kui Suure Saladuse ees.
Ära usu pimesi
Budistlikus suutras on öeldud: „Ära usu seda, mida sa oled kuulnud; ära usu traditsioonidesse, sest neid on paljude põlvkondade vältel edasi pärandatud; ära usu midagi põhjusel, et selle kohta levivad kuulujutud või, et paljud sellest kõnelevad; ära usu midagi põhjusel, et mingi vana mõttetark on selle kunagi kirja pannud; ära usu oletustesse; ära usu midagi põhjusel, et su õpetajad või vanemad nii räägivad. Esmalt vaatle ja analüüsi, ning kui tulemus on mõistuspärane ja tundub nii endale kui kõigile teistele hea ja kasulik, siis aksepteeri seda ja vii ellu.“ Uute teadmiste omandamisel ja nende ellu integreerimisel on oluline terve mõistus ja analüüsioskus. Teiste kordamine tundub küll lihtne (sest eks ole palju igasugu tarku teooriaid!), kuid nii võib juhtuda, et su ajus tekib lühis, sest nagu öeldud: igaühel on oma tõde. Kõik, mis veel eile tundus selge, on täna pea peale pööratud. Ole igal hetkel valmis vanast lahti laskma! Ole avatud uuele, seni arusaamatule või tundmatule!
Igal õpetajal või aitajal on oma arusaamad. Igaühel on osa tõest, keegi ei valda tervikut. Võta õpetusest vastu vaid see, mis sulle hetkel sobib, mis on kooskõlas su tänaste väärtustega. Jäta muu (ajutiselt) kõrvale. Kuid ole ikkagi avatud – arusaamatu saab ühel hetkel arusaadavaks, tundmatu tuntuks. Ja jõuab sulle pärale ja asetub su „sahtlites“ õigele kohale, kui oled selleks valmis.
Taipamisele järgnegu tegu
Üks põhjusi, miks enesearendamine „kuskile ei vii“, on see, et kõik õpitu jääb vaid teoreetiliseks teadmiseks. „Ma muudkui õpin ja õpin, aga mu elus ei muutu midagi!?“ „Milliseid konkreetseid muutusi või praktilisi harjutusi oled sa viimase nädala jooksul teinud?“ küsin sel juhul tavaliselt. „Taipamisele järgnegu tegu!“ olen kuskilt kuulnud toredat ütlemist. Teadmisi tuleb rakendada, teostada, kogeda. Kogemine tähendab tegelikku läbielamist või -proovimist, mitte lihtsalt vaatlemist ja mõtisklemist. Igat uut oskust tuleb harjutada nii kaua, kuni muutus käitumises on toimunud. Harjutada regulaarselt, järelejätmatult ja pühendunult.
Vahel on õpetaja vajalik
Vahel on arukas võtta enesearendamise teel kaaslaseks ka mõni professionaal, olgu siis tegu psühholoogi, psühhoterapeudi või muud sorti aitajaga. Aeg-ajalt lihtsalt leiame end punktist, kus õpetaja oleks hädavajalik.
Mulle meeldib väga jooga kui ida distsipliini ja lääne psühhoteraapia süntees. Keskendumisharjutused ja meditatsioon joogapraktikast on väga head tööriistad iseendaga parema ühenduse loomiseks, kuid vahel on meid mõjutavad uskumused nii sügavale peitunud ja nii paksu kaitsekihi all, et nende päevavalgele tirimiseks ja nendega tegelemiseks vajame spetsiaalseid psühhoterapeutilisi tehnikaid.
Aga tea, et sa ei saa jõuda tõeni ühegi õpetaja ega terapeudi kaudu. Õpetaja aitab sul vaid jõuda su enda Sisemise Teejuhini. Siis saad jälle ise edasi liikuda.
Millal ma valmis saan?
Enesearendamise olulisimaks väärtuseks on enese suurem teadvustamine ja parem kontakt iseendaga. Ennast tundma õppides saad teada, kes sa tegelikult oled, mida vajad ja väärtustad. Sa õpid end usaldama ja kui end usaldad, siis saad olla siiras, avatud, käituda spontaanselt, tunda end vabalt ja usaldada maailma. Ja ka ülejäänud maailmal on sinuga lihtsam suhelda.
„Millal ma valmis saan?“ Ei saagi. Iga uue raamatuga, iga uue koolitusega saab su unistuste Mina uued nüansid ja ideaal tundub aina kaugenevat. Kuid ära heida meelt! Mõtle, kui palju on su teel võimalusi ja valikuid, kui saladuslik sa ise oled! Ja kui imeline ja müstiline on maailm su ümber! Ja sina saad olla selle osa. Eks ole ju väärt uurimist ja õppimist? Eks ole väärt järelejätmatut harjutamist ja enesedistsipliini? Oh pagan, see ka veel... Enesedistsipliinist juba järgmises kirjutises.
Mõtteid sain:
Sangharakšita „Vabaduse maitse ja teisi loenguid budismist“, FWBO-Eesti 1999
Jiddu Krishnamurti „Vabanemine teadaolevast“, Dharma 1999
Argo Moor „Nimetu“, Elmatar 2000
http://www.inspiratsioon.ee/ela-aasta-mis-on-meenutamist-vaart/
http://tugiee.wordpress.com/2010/04/22/edu-ja-enesearendamine-kaivad-kasikaes/
Kommentaarid: 0